Ma kaldun asju üle mõtlema ja olukordi hullemaks tegema. Mingi närviline elukas elab mu sees ning ta vahepeal karjub mulle kõrva, et ''marili mine närvi, muretse, pabista!''. Ega see nüüd eriti meeldiv ei ole.. eriti hiljem, kui olukordi meenutades olid nad 10x murevabamad, kui ma ette kujutasin.
Teisest küljest olen ma ilge pohhuist ja go-with-the-flow tüdruk, kuid seda väga vähestes olukordades.. ning kui ma olen alguses muretu ning lasen kõigel minna, siis ühel hetkel hakkab elukas jälle kõrva närima ning teatab, et nüüd on aeg ikkagi muretsema hakata. Milline tüütus!
Nii ka praegu - ma muretsen koguaeg raha, kooli, tervise, korteri, enda, ilma ja kõikvõimalike asjade pärast. Tihti olen sellepärast haige, et lihtsalt mõtlen ennast väikesest külmetusest super-haigeks. Kooli asjadega on tegelikult kõik väga normis, aga siiski ma koguaeg muretsen, et kas ma ikka saan hakkama.. kuigi ilmselgelt ma saan (3 kuud koolis käimist veidi ikka tõestavad, või mis). Ning minust ei sõltu üldse ilm ega teiste inimeste heaolu (kõrvaliste inimeste), seega mikkksssssss ma ennast niimoodi piinan? Lihtsalt ei tea..
Arvan, et praegu on asi lihtsalt selles ilmas.. terve novembri kuu lõpp ja täielik must maa! Ja ahhoi ülehomme detsember.. ja ikkagi must maa. Veidi nördima panev on see ilm küll, eks ma ikka lootsin, et esimene talv Tallinna linnas tuleb ikka ilus, valge ja mõnuuuus.. no loota võisin ning tegelikult talve kuud alles hakkavad.. seega okei okei, enough whining. Põhipoint oli see, et ilm muudab mind täielikult murekolliks. Õnneks leidub koolis hetki, mis panevad mind südamest naerma ning tänama saatust, et ma sattusin nii ägedate inimestega ühte klassi, jejejejeee!
Vaatasin korra preview'd ning avastasin, et blogi küljel on lause - dont worry, everything is going to be amazing ja blogi all on vägagi inspireeriv tekst.. nagu näha, siis ma ei ela nende põhimõtete järgi, vaid pigem need ongi vast pandud mulle endale, et ma neid ikka igapäev näeks ja korrutaks endale (sooo it seems :D).
Tegelikult viidan praegu lihtsalt aega siin blogi kirjutades, sest ootan kuni GG uus osa ära laeks (kuigi ta näitab, et 2h veel... joy), aga kõik on praegu nii aeglane, sest EMT otsustas, et ''mõistliku'' interneti kasutamise piir on nüüd käes ja hops! internet on reaalselt 10x aeglasem.. õnneks ainult homne veel ning elu on jällegi normaalses kiiruses. Õnneks on olemas kõik 1300 perfektset lugu, mida kuulata.. mmmmm kings of leon -- closer tuleb praegu.. no üks ütlemata hea lugu! Kuigi mul endal tulevad selle looga meelde veidi negatiivsed ja kurvad sündmused või pigem sündmus.. paari aasta eest, aga see on liiga isiklik, et rääkida.. ütleme nii, et mitte kunagi enam ei ole sellist asja juhtunud ega juhtu kaa, seega happyhappy :) Laul ise on siiski väga.. kummitav ja sobib sellise ilmaga minumeelest täääääppppselt!
Otsisin kohe välja loo, mis tekitab minus vägagi positiivseid tundeid - Laika Virgin -- Ilusad inimesed.. no vot see on minu suve lugu 2011! kuigi jah.. hehh.. kui nüüd mõelda, siis see meenutab mulle inimest, kellega ma enam kahjuks ei suhtle, seega jälle negatiivne.. haha! nii ei saa :D
Aga see on see lugu, mille järgi ma liuglesin mööda palavat Tartu linna ning nautisin absoluutselt igat lõhna, inimese nägu, maja ja isegi igat hingesõõmu. Hing oli täielikus rahus ning ma tundsin üle tüki aja, et ma elan! Aitähh aitähh aitähhhhhh noormees, kes mulle sellist tunnet jälle pakkuda suutis. Sina, kellega ootamatult olin keset rahvamassi, lauldes kaasa täpselt sama lugu -- ''mu ümbeeeeer on ilusaaaaaaaaaaad inimeseeeed''. Sina, kes tegi mulle esimesel külaskäigul nii head süüa ( i remember it all). Sina, kes olid üldse nii armas! Nii nii nii kahju, et meie teed ikkagi lahku läksid ning nii kahju, et võibolla sa ei saagi kunagi teada, kui väga ma seda kahetsen.
Anyywayyyyy, läksin veidi emotsionaalseks ja nostalgiliseks ära. Ma vist võiksingi kirjutama jääda oma suvest, sest see oli niivõrd emotsioonide rikas ja niivõrd lühikese ajaga juhtus nii palju, et raske oli pärast meenutada, et kas tõesti juhtus nii palju ainult 2-3 nädala jooksul? Mhmh, võib öelda, et üks parim suvi on seljataga. Praegu kuulates Kasabian'i, tuleb jälle meelde Tartu lõõõmav päike ning lugu ''Fire'', sest ma reaalselt tundsin, et i'm on fire! õõõõõõeehhehhhh kui soe oli..
Võib tunduda, et suve parimad hetked olid Tartus.. kuid see ei ole tegelikult nii.. tõsi, Tartus oli super ja ma leidsin ennast mingil moel ning kõik oli väga tsill, kui parim hetk suvest oli üks õhtu Paides, kell 3 öösel, kui ma sain jälle tervikuks ning siiani olen kõige õnnelikum piiga maailmas :) Teadmine, et 9juuli lahutab meid jälle, tegi juuni kuu eriti väärtuslikuks ja iga hetk oli lihtsalt õnnest üle kallatud.. oeh, nii palju positiivseid emotsioone tuleb jälle meelde.. istun siin ja loll naeratus on koguaeg näol (ja nüüd nagu meelega helistas mulle inimene, kellest ma ei taha midagi kuulda).
Ohoooo, ma ei ole väga ammu ennast siin nii pikalt välja elanud. Aga tundub, et ma peaksin seda tihemini tegema, sest kirjutades negatiivsest ning lõpuks jõuda kõige positiivseni on väga väga.. positiivne (haha)! GG jõuab alles kohale tunnipoole pärast, seega aega oleks veel pläkutada, kuid ma lähen teen pigem teed ning sossutan veidi, loen ehk da vinci koodi edasi.. sest ma alustasin sellega ometi 3 kuud tagasi :D hahahahha nii mina
Olge siis kõik tublid, ärge tuulega minema lennake ning mõelge positiivseid mõtteid!
Pakaa
0 märkus(t):
Postitage kommentaar